Kuurortis

Kuna Verona palavus hakkas juba silmanàgemist àra vòtma, otsustasime koos vanaema-vanaisa ning Leo ja Mimmoga paariks nàdalaks mere ààrde suvitama sòita. Plaanid olid suured...pakkisime kaasa kàru ja ujumisriided, ka kòvasti pàikesekaitsekreemi. Vaimusilmas ma juba peesitasingi kuumal rannaliival, samal ajal ku vanaema sinuga mòòda kuurortit ringi kàrutab. Peab aga ytlema, et tegelikkus kujunes natuke teiseks... Esmalt otsustasid sa kàru vastu streiki tòsta. Kàru, mille transportimine tema suuruse tòttu oli paras pàhkel, osutus sinu jaoks kasutuskòlbmatuks. Need paar korda kui ma sind sinna sisse yritasin suruda, lòppesid eranditult suure kisaga ja minu syles. Seega ei mingit vanaemaga kàrutamist ja minu vabadust...ja loomulikult mitte ka mere ààres kàrus magamist, nagu arvas vanaema. Noh, seda et see ei toimi, teadsin ma juba ette. Ka mere ààres niisama olemine ei tulnud paremini vàlja. Yle 15 min sa seal vàlja ei kannatanud, see tuul ja pàike ja miljon inimest oli liig mis liig. Basseini ààres làks natuke kergemalt, kuid ega sa siis kellegi teise syles olla tahtnud. Seega minu ujumised ja pàevitamised olid vàga napid. Pàeval magamisega oli kah jama, àrkasid iga natukese aja tagant suure nutuga ja siis làks oma pool tundi rahustamiseks ja uuesti magamajààmiseks. Nii et vòin liialdamata òelda, et 24-st tunnist veetsime me nii 22h pimedas hotellitoas. Nàdalaga sai mul sellest pimedas konutamisest villand ja kutsusin issi meile jàrgi. Kuna issil oli juba suur igatsus peal, siis tegi ta hea meelega peale tòòd kaks 300km otsa - meile jàrgi ja Veronasse tagasi. Issi oli kyll vàga vàsind, aga ònnelik.... ja mina sama valge kui enne.

Mòned pildid kah neist yksikutest hetkedest pàikese kàes....

Rannamònuleja

Pariisi suvitajad - Triinu vanaemaga Ikka ja jàlle need Itaalia noormehed - Leonardo ja Lorenzo
Jalad sai ikka korra vette kah...