Lutt

Alguses otsustasin, et lutti me kyll kasutama ei hakka. Et mis siin ikka lutitada, saab ilma hakkama. Lutt ju tekitab "tissisegadust"(kuna lutti tuleb teistmoodi imeda ja see pidavat tita segadusse ajama) ning lisaks ei saa pàrast ju sest lutitamisest lahti kuidagi. Noh, see otsus tuli muidugi siis kui Triinut veel ei olnud ja minu teadmised elust beebiga olid pigem teoreetilist loomu. Pàrast Triinu syndi, kui sain oma teooriabaasi praktikas kasutama hakata, pean tòdema, et olen oma ennesyndi tòekspidamisi juba rohkem kui yks kord muutma pidanud. Esimesed kolm nàdalat lutti siiski ei olnud, kuigi vajadust oli. No nii suur imemise isu oli(on eldiselt) lapsel kogu aeg peal. Kolmandal nàdalal làksin ja ostsin luti. Tegelikult lausa kaks. Esimene nàdal oli paradiis. Lutt làks peale ja Triinu lutsis rahulolevalt neil momentidel kui tavaliselt nutt peale kippus tulema, nagu autos ja enne magamist. Aga siis àkitselt enam lutt ei sobinud. Ja siiamaani ei sobi. See on yks ja ainuke lutiga pilt ja eks vist jààb ka ainukeseks. Luti asemel lutsitakse nyyd kas minu sòrme, kàsivart, noh tissi muidugi kah ja siis iseenda kàmmalt. See viimane làheb veel raskustega, kuna kàed liiguved endiselt veel suht kaootiliselt ja kàmmal kaob pidevalt suust àra.