Mulle ei meeldi!

Selge on see, et kòik beebid nutavad ja mòned neist ka ròògivad. Nende viimaste emad arvavad yldjuhul, et just tema laps on see, kes ròògib kòige rohkem ja kòige kòvemini. Olen yritanud olla objektiivne ja mòelda, et Triinul on tòepoolest kòva hààl, aga kyllap on ka teised beebid samasugused kisakòrid, ma lihtsalt ei ole sattunud kuulma. Et juu siis nii kàibki beebidega, pole ju kogemust, palju ma neid 3 kuuseid ikka oma elus nàinud olen. Nyyd ma hakkan aga mòtlema, et vòib-olla on Triinu kisa siiski mòne detsebelli vòrra kòrgem kui seda on Harju keskmine. Kàisime puusaliigeste utrahelis, mis teadupoolest on tàiesti valutu protseduur. Samas pole protseduuri valutus antud hetkel yldse oluline, kuna kisa làks lahti juba ainuyksi sellest, et laps julgeti selili kuskile laua peale panna. Triinu ròòkis laual nàost lilla, arstionud kergitasid imestusest kulme ja nentisid, et tydrukul on kòva hààl ning yldjuhul (kui yldse, sest uh on ju valutu, ainult geel on natuke ebamugavalt kylm) hakatakse ultraheli AJAL nutma, mitte aga ENNE kui yldse midagi pihta on hakanud. Kui me kabinetist vàlja làksime, valitses ootesaalis kummaline vaikus ja kòik vaatasid meid. Vòi mulle vàhemalt tundus nii. Sellistel hetkedel kadestan Charlottat, kelle Noah sòna otses mòttes magas oma esimese vaksiinisysti maha. Nòel lòòdi kintsu ja laps isegi ei àrganud...

Sellised dramaatilise ròòkimise vòib vallandada ka mòni tàiesti syytu tegevus. Nàiteks muutsin ma ykspàev pahaaimamatult meie òueminemise rutiini. Yldjuhul kàib meil see nii, et laps istub yleval korteris kàrutooli, siis ma tarin selle koos temaga alla ja òues kinnitan tooli kàruraamile. Kuna seekord oli tool juba all, siis viisin Triinu syles alla ja panin alles òues kàrusse. Viga. 10 minutit yritasin last maja ees rahustada,siis làksime tuppa tagasi.

Vòi siis uks mis liiga kòvasti kinni kàib, vòi issi kes liiga kòva hààlega naerab, ja loomulikult valel ajal, vales kohas, vale temperatuuriga vannitamine, vòi siis itaalia mutid tànaval, kes pigimustad kàrbse silmi meenutavad prillid peas, ronivad peadpidi kàrusse. No selle viimase puhul on nutma hakkamine tegelikult tàitsa mòistetav.

Meie Paologa igaljuhul mòtleme, et nii tundlik laps, siit peab kyll vàhemalt luuletaja tulema.

Magav laps on ikka kòige parem laps...