Linatamine, tàiendatud trykk

Me oleme nyyd juba kolm pàeva linatajad. Tegelikult oli mul ròngaslina olemas juba enne sinu syndi, aga see sulle ei meeldi. Seal peab olema sees pikali asendis, aga sina tahad ainult konna asendis kòhul olla. Vot umbes nii nagu siin pildil. Selliselt vòid sa magada lòpmatuseni. Yldjuhul vàsib see kes sinu alla on sattunud.
Nyyd on meil aga pikk lina ja selles saad sa just selliselt olla nagu sulle meeldib.
Ja meie uhke kàru kogub tolmu...

Tahtsin veel lisada, et Veronas linatamine tòmbab tàhelepanu. Itaallased, ekstroverdid nagu nad on (eestlastega vòrreldes isegi need siin Veronas on lausa temperamentsed) ei saa vòi taha oma positiivseid (ka negatiivseid muidugi) emotsioone enda teada hoida. Vanasti piisas tàhelepanu saamiseks Lynnist, kuid seda oli siiski piiratud koguses, kuna pàris kòikides linnakodanikes koerad yldse ja eriti bokser, emotsioone ei tekita. Koeraarmastajatele liitusid mu raseduse viimastel kuudel mutikesed, vanuses keskiga kuni sent surmani vòlgu. Peale lapse syndi lisandusid kòik need, keda koerad ja rasedad kylmaks jàtavad. Ja kui linaga vàlja làhen, siis reageerib ka see vàike protsent ykskòikseid keda ei eruta ei koerad, rasedad ega ka lapsed. Praktiliselt igal meetril kuuldub kuskilt Che bella! Che carina! Che piccola! vòi lihtsalt quarda! quarda! kellegile kolmandale. Mònes mòttes on ju tore selline positiivne tàhelepanu, eriti nàiteks poesabas, mind pole kunagi sellise kiiruse ja sòbralikkusega teenindatud kui praegu. Kuid tyytu on see, et kòik nad ju eeldavad, et ma nende positiivsetele hòigetele kuidagi reageeriksin, kas ytleksin midagi vastu vòi viis vàhemalt naerataksin. Algul ma ikka yritasin kah, aga see on tòesti vàsitav pidevalt suu kòrvuni ringi kàia ja vòhivòòrastega 25x pàevas yhte ja sedasama juttu aretada.
Nyyd ma lihtsalt teesklen, et ma lihtsalt ei màrka kui keegi kuskil hòikleb.
A seda peab kyll ytlema, et yhtki negatiivset reaktsiooni pole lina esialgu veel tekitanud. Ainult yks umbes 103 aastane mutike ytles mulle korra, et vii oma laps tuppa, òues on liiga kylm. Triinu oli siis 20 pàevane ja vàljas 18 kraadi sooja, lihtsalt natuke tuuline oli.


Sinised konnajalad

Nina Linas


















Sòògipaus

TEINE "ESIMENE"...

...ehk esimene vanniskàik siis...
Ja usu vòi àra usu, aga see làks meil kah nàssu. Kuskil 10ndal pàeval kukkus sul nabakònt àra ja peale seda, teise nàdala lòpus me siis yritasime vanniprotseduuri làbi viia. Issi oli vàga òhinas, valmistas kòik kenasti ette, pani ka videokaamera jalgade otsa, et hiljem ju tore vaadata. Vann on sul selline natuke uhkem titevann, kus kàib sees ka yks spetsiaalne kolakas kuhu saab lapse toetada. Ja vot see kolakas meile saatuslikuks saigi. Algus oli kòik ilus. Sa olid kyll natuke yllatunud olemisega, aga tundus, et sulle pàris meeldis. Hoidsin sind enda kàtel ja issi kastis sind veega. Hakkasin just issile ytlema, et ta selle kolaka vannist vàlja vòtaks kuna sa olid mul kàte peal ja see kolakas ainult segas. Ja just samal momendil tegid sa peaga mingi ootamatu liigutuse ja lòid ennast suure kolksuga vastu seda kolakat àra. No ja peale seda ei olnud mingist vannisolemisest enam juttugi. Nutt oli suur ja ehmatus veel suurem. Midagi hullu muidugi ei juhtunud, aga kole ikkagi. Eriti kole on seda videot tagantjàrgi vaadata....
Hoidsime vannitamisega nàdal aega vahet lootuses, et ajaga làheb see kole vannikogemus meelest. Eile tegime siis duubel nr.2 ja tòesti vastab vist tòele, et vastsyndinu màlu pole just kòige pikem. Vannitraumast polnud jàlgegi. Sulistasid ja olid yleni rahulolev nagu yhele beebile kohane.

ESIMENE

Nii vàrskel ilmakodanikul on loomulikult suur hulk "esimesi" kogemusi. Yheks neist on kindlasti òueskàik. Kuigi peab ytlema, et alljàrgnev sind eriti ei puudutanud kuna sina lihtsalt magasid kogu selle asja maha...

Ytleme nii, et esimene òueskàik làks meil natuke nàssu...

See oli siis sinu viies pàev...monteerisime issiga sinu uhke ja uue kokkupandava kàru kokku ja suundusime òue. Linnu oli kah kaasas. Plaan oli minna anagrafe'sse sinu syndi registreerima, aga sinnani me kahjuks seekord ei jòudnudki. Poolel teel juhtus siis see mida siin Itaalias peavad kàrudega inimesed iga pàev taluma - yks auto oli ennast keset kònniteed parkinud selliselt, et kàruga sealt mòòda ei pààsenud. Issi, kes oli kàruroolis, loomulikult ei kavatsenud sòiduteelt ymber auto ringi teha, koputas auto aknale ja ytles sees istuvale tyybile, et ehk ta pargiks end kònniteelt minema. Issi oli igati viisakas, vòib-olla natuke àgedam kui see Eestis nàiteks kohane oleks, aga ta ju ikkagi itaallane ja ja me elame Itaalias ning siin kàib vàike àge noot kònes alati asja juurde ja keegi sellest eriti vàlja ei tee. Autos istuvale mehepojale see aga ei meeldinud. Hyppas autost vàlja, vehkis àhvardavalt kàtega ja kàskis mul mu mees àra toimetada, et muidu hakkab ta veel oma hambaid sòòma. Vahepeal jòudis kohale tyybi paarimees kes hindas olukorra kriitiliseks ja lykkas tyybi autosse tagasi. Kuna issile selline asjasse suhtumine ei sobinud, siis oli ta vahepeal vòtnud taskust telefoni, et mòni asjapulk kohale helistada. Tyyp silmnàhtavalt àrritus sellest, hyppas uuesti autost vàlja ja enne kui issi jòudis teda yldse màrgata virutas talle rusikaga oimupiirkonda. Sama kiirelt oli ta autos tagasi ja minema nad kihutasid. Vahemàrkuseks see, et kòik toimus keset pàeva ja kesklinnas. Uudishimulikud hakkasid juba meie ymber kogunema ja leidus keegi kes kirjutas auto numbri yles. Kutsusime politsei. Mingist hetkest hakaks issil vàga paha, vàrises yleni ja pidi àra minestama. Kutsusime ka kiirabi ja issi viidi haiglasse. Seal anti issile vaaliumit ja tehti peast ròntgenpilte. Onneks midagi hullu ei olnud ja òhtul oli issi juba kodus. Jàrgmine pàev tegi issi questuras avalduse ja rààkis ka oma advokaadiga. Nyyd siis vaatame mis edasi juhtuma hakkab...

ALGUS

Tegelikult ei ole pàris òige òelda, et algus on siin. Meil oli algus juba 9 kuud tagasi, sul oli isegi nimi kohe olemas ja juba siis kui sa olid ainult hernetera suurune, kutsusime sind Triinuks. A sellest 9st kuust ma kirjtuan teine kord...

Aga see syndimine oli siis nii....
Juba laupàeva hommikul (sina syndisid pyhapàeva òhtul) hakkas mul selline imelik olemine pihta. Nii Trilli kui Linnu olid mòlemad meie juures ja plaan oli jàrve ààrde sòita. Mul aga oli kòht kogu aeg kòva ja tuli natuke verd ka. Seega jàrve ààrde minna ei julgenud. Pàris valude moodi valud hakkasid loomulikult òhtul, et ikka jumala pàrast puhanuna synnitama ei saaks minna. Valud olid sellised kaootilised, kuid ikka pàris kòvad ja yldsegi mitte pooletunniste vahedega vaid ikka iga 10-15 min vahel. Kohati oigasin ikka korralikult ja magada ei saanud yht minutitki. Issi oli mulle seltsiks yleval ja kirjutas vapralt valude vahesid yles. Mingi hetk ta aga siiski vàsis àra ja jài magama. Oosel kell 3 kàisime korra haiglas ka, aga saadeti koju tagasi. Pidi ikka tàitsa algus alles olema. Siis valustasin kodus kella kolmeni pàeval ja uuesti haiglasse. Selleks hetkeks oli juba, hurraa, 3cm avanenud. Seega jàime haiglasse ja valutasin veel 5 tundi haiglas. Issi oli mulle vàga toeks, masseeris mul selga ja vahetas CD plaate màngijas. Kell 8 òhtul oli avatus kòigest 4cm! See oli masendav moment...Siis tehti ettepanek veekott katki teha, et kiirendab synnitust. Uhh ja kuidas kiirendas...jàrgmised kaks tundi tundus olevat yks yhtlane kontratsioon. Ma olin juba pàris vàsind kui aus olla. Sòònud ei olnud ka laupàeva òhtust saadik. Arst pidevalt kysis, et noh kas kaka hàda moodi tunne on peal, minul ei mingit punnitamise tunnet. Arst ikka, et tema ei usu, et mul kakahàda tunnet peal ei ole kuna mul valud nii tugevad. No ei olnud noh ja lòpuni vàlja ei tundnud ma mingeid presse. Lòpuks ytlesin rohkem arsti meeleheaks, et nyyd vòiks pressida. Kella 10ne paiku hakkasin siis punnitama. Algul pandi mind kykakil asendisse, issi oli mul selja taga ja hoidis kaenla alt mind yleval. Paar korda siis yritasin seal pressida, aga mida sa pressid kui pressi tunnet peal ei ole. Ja siis mul làks pilt eest àra....màletan, et hetkeks justkui magasin ja jàrgmine hetk nàgin kampa inimesi enda ymber sehkendamas. Issi oli vàga vapper hoidis mind kaenla alt yleval ja tànu temale ei kukkunud ma minestades pòrandale. Arstid olid valmis juba mu lahti lòikamiseks, siis aga tekkis mul mingi imelik reaalsusemoment ja ma kohe asjalikult mòtlesin, et ma pean selle asjaga nyyd yhelepoole saama. Kahe pressiga olid sa syndinud. Sa olid kohe algusest peale oma nàgu, selline ilus ja roosa. Nabanòòr oli sul kyll 2x ymber kaela olnud, aga selle keeras arst osava liigutsega ymbert àra ja ei mingit probleemi. Apgari hindeks said sa 10, mis siis tàhendab seda, et nahk oli sul ilus roosa, karjusid kòvasti ja vehkisid kàte-jalgedega agaralt.
Pikkuseks mòòdeti 51cm ja kaaluks said 3180g ja synniaeg 23:04 02.04.2006

Haiglas tekkis mul kerge paranoia lastetoa ees, kuna olen siin neid lugusid kuulnud kuidas òed annavad lastele rahustuseks suhkruvett ja emadel on pàrast probleeme imetamisega. Hoidsin sind siis kogu aeg enda juures palatis. Ei maganud yldse. Eks sellepàrast, et sina tahtsid pidevalt syya ja ega ma ei raatsinud magada kah kuna tahtsin sind kogu aeg vaadata.
Aga tegelikult oli haigla igati tasemel, eriti arstid ja àmmaemandad. Ainus nòme asi oli see, et palatid olid nagu làbikàiguhoovid. Hommikul kella 6st algas mingi edasi -tagasi saagimine...vannitoakoristaja, pòrandakoristaja, voodipesude vahetajad, kraadija, sòògitooja, àmmemand, lastetoa òde, arstide delegatsioon 6st inimesest- neist yks katsus naiste kòhtusid, yks lykkas kàru, yks kirjutas, yks tassis kausta ja ylejàànud olid niisama. Kòik tulid suure kisaga ja jàtsid alati ukse pàrast lahti.

Koju saime kolmapàeva hommikul. Vòi tegelikult mind taheti koju saata hommikul, aga saime alles pealelòunat. Arstid muudkui kàisid ja kysisid, et noh, hakkad koju minema jah? Mina vastu, et jah jah, kohe làhengi. Aga keda ei olnud see oli issi. Telefonile ei vasta, kontoris ei ole....kolm tundi otsisin teda, lòpuks olid ka vanaemad ja ja onud otsingusse kaastatud. Siis muidugi selgus, et issi magas kodus...oli teine nii agaralt kodu koristanud ja autot pesnud, et meie kojutulemise momendil enam jaksu polnud.
Mòned esimese pàeva pildid kah...