Maarja

Tàna saime tuttavaks Maarjaga. Maarja on eesti tydruk, kes tòòtab meie tànava otsas olevas pizzerias. Ei no tàiesti uskumatu lugu, kaks aastat pole siin yhtegi eestlast kohanud ja nyyd palun vàga, tànava otsas! Maarja on juba 6 aastat Itaalias ja ka tema ei tunne siin yhtegi eestlast. Nyyd siis meid muidugi tunneb. Leidsime me ta niimoodi, et yks òhtu làks issi meile pizzat ostma ja keegi rumeenlane seal seletas, et ta tuleb vàga kylmalt maalt. Kuna issi alati kui vàhegi vòimalik, uhkustab, et tal on kodus 2,5 eestlast, siis muidugi ka pizzerias tuli kylma ja pimeda Eesti teema yles. Nii kui Maarja kuulis sòna Estonia, kargas ta tagaruumist vàlja: Chi ha detto Estonia, sono estone!

Kummaline oli veel ka see, et kui tàna sinna pizzeria poole jalutasin, nàgin yht blondi tydrukut autost vàlja tulemas ja omaette mòtlesin, et see vist ongi see eesti tydruk. Ja loomulikult marssis see tydruk minu ees otse pizzeriasse....

Mulle ei meeldi!

Selge on see, et kòik beebid nutavad ja mòned neist ka ròògivad. Nende viimaste emad arvavad yldjuhul, et just tema laps on see, kes ròògib kòige rohkem ja kòige kòvemini. Olen yritanud olla objektiivne ja mòelda, et Triinul on tòepoolest kòva hààl, aga kyllap on ka teised beebid samasugused kisakòrid, ma lihtsalt ei ole sattunud kuulma. Et juu siis nii kàibki beebidega, pole ju kogemust, palju ma neid 3 kuuseid ikka oma elus nàinud olen. Nyyd ma hakkan aga mòtlema, et vòib-olla on Triinu kisa siiski mòne detsebelli vòrra kòrgem kui seda on Harju keskmine. Kàisime puusaliigeste utrahelis, mis teadupoolest on tàiesti valutu protseduur. Samas pole protseduuri valutus antud hetkel yldse oluline, kuna kisa làks lahti juba ainuyksi sellest, et laps julgeti selili kuskile laua peale panna. Triinu ròòkis laual nàost lilla, arstionud kergitasid imestusest kulme ja nentisid, et tydrukul on kòva hààl ning yldjuhul (kui yldse, sest uh on ju valutu, ainult geel on natuke ebamugavalt kylm) hakatakse ultraheli AJAL nutma, mitte aga ENNE kui yldse midagi pihta on hakanud. Kui me kabinetist vàlja làksime, valitses ootesaalis kummaline vaikus ja kòik vaatasid meid. Vòi mulle vàhemalt tundus nii. Sellistel hetkedel kadestan Charlottat, kelle Noah sòna otses mòttes magas oma esimese vaksiinisysti maha. Nòel lòòdi kintsu ja laps isegi ei àrganud...

Sellised dramaatilise ròòkimise vòib vallandada ka mòni tàiesti syytu tegevus. Nàiteks muutsin ma ykspàev pahaaimamatult meie òueminemise rutiini. Yldjuhul kàib meil see nii, et laps istub yleval korteris kàrutooli, siis ma tarin selle koos temaga alla ja òues kinnitan tooli kàruraamile. Kuna seekord oli tool juba all, siis viisin Triinu syles alla ja panin alles òues kàrusse. Viga. 10 minutit yritasin last maja ees rahustada,siis làksime tuppa tagasi.

Vòi siis uks mis liiga kòvasti kinni kàib, vòi issi kes liiga kòva hààlega naerab, ja loomulikult valel ajal, vales kohas, vale temperatuuriga vannitamine, vòi siis itaalia mutid tànaval, kes pigimustad kàrbse silmi meenutavad prillid peas, ronivad peadpidi kàrusse. No selle viimase puhul on nutma hakkamine tegelikult tàitsa mòistetav.

Meie Paologa igaljuhul mòtleme, et nii tundlik laps, siit peab kyll vàhemalt luuletaja tulema.

Magav laps on ikka kòige parem laps...

Tempokas areng

Kui hommikul ei olnud veel màrkigi sellest, et sa midagi haarama hakkaksid, siis pealelòunat krabasid màngukanni pihku ja toppisid suhu.

Kuurortis

Kuna Verona palavus hakkas juba silmanàgemist àra vòtma, otsustasime koos vanaema-vanaisa ning Leo ja Mimmoga paariks nàdalaks mere ààrde suvitama sòita. Plaanid olid suured...pakkisime kaasa kàru ja ujumisriided, ka kòvasti pàikesekaitsekreemi. Vaimusilmas ma juba peesitasingi kuumal rannaliival, samal ajal ku vanaema sinuga mòòda kuurortit ringi kàrutab. Peab aga ytlema, et tegelikkus kujunes natuke teiseks... Esmalt otsustasid sa kàru vastu streiki tòsta. Kàru, mille transportimine tema suuruse tòttu oli paras pàhkel, osutus sinu jaoks kasutuskòlbmatuks. Need paar korda kui ma sind sinna sisse yritasin suruda, lòppesid eranditult suure kisaga ja minu syles. Seega ei mingit vanaemaga kàrutamist ja minu vabadust...ja loomulikult mitte ka mere ààres kàrus magamist, nagu arvas vanaema. Noh, seda et see ei toimi, teadsin ma juba ette. Ka mere ààres niisama olemine ei tulnud paremini vàlja. Yle 15 min sa seal vàlja ei kannatanud, see tuul ja pàike ja miljon inimest oli liig mis liig. Basseini ààres làks natuke kergemalt, kuid ega sa siis kellegi teise syles olla tahtnud. Seega minu ujumised ja pàevitamised olid vàga napid. Pàeval magamisega oli kah jama, àrkasid iga natukese aja tagant suure nutuga ja siis làks oma pool tundi rahustamiseks ja uuesti magamajààmiseks. Nii et vòin liialdamata òelda, et 24-st tunnist veetsime me nii 22h pimedas hotellitoas. Nàdalaga sai mul sellest pimedas konutamisest villand ja kutsusin issi meile jàrgi. Kuna issil oli juba suur igatsus peal, siis tegi ta hea meelega peale tòòd kaks 300km otsa - meile jàrgi ja Veronasse tagasi. Issi oli kyll vàga vàsind, aga ònnelik.... ja mina sama valge kui enne.

Mòned pildid kah neist yksikutest hetkedest pàikese kàes....

Rannamònuleja

Pariisi suvitajad - Triinu vanaemaga Ikka ja jàlle need Itaalia noormehed - Leonardo ja Lorenzo
Jalad sai ikka korra vette kah...

Onulastel külas

Vahel me kàime onu Pietrol kylas. Mitte kyll vàga tihti, kuna seal on alati suur hulk rahvast. Igat sorti onud-tàdid ja vanaisad-vanaemad kellel kòigil on vaja kas sind sylle vòtta vòi pildistada vòi siis vàhemalt niisama nàppida ja nàgusid teha. Paras stress kui aus olla...nii mulle kui sulle...

Vanaisa ja vanaemaga












Eesti piiga ja Itaalia noormehed

Kolmekuune

Esimesed kolm kuud pidavat kòige raskemad olema...Ausalt òeldes olin ma suht skeptiline, sest no kuidas on vòimalik, et kolm kuud kukub ja plaks! probleemid haihtund, nutmised nutetud ja elu ilus. Eriti kui kolmanda kuu lòpus mitte mingisugust olukorra paranemist nàha ei ole.

Aga vòta nàpust - tuleb vàlja, et on vòimalik. Kui veel nàdal aega tagasi enne igat uinakut ja òhtust magamajààmist toimus yks suur kisa ja nutmine ning mul làks oma 20-30 min mòòda tuba kòndimist ja kussutamist enne kui magama jàid, siis nyyd kolm pàeva jààd sa tàesti ise voodis magama! Tuleb uneaeg, keeran su teki sisse ja panen voodisse, pòsele musi ja head und! Olenevalt siis vàsimuse astmest pusserdad ja jutustad seal omaette nii 5-20 min ja jààdki magama. Ja yldjuhul ei mingit nuttu!

Kaal ja pikkus on hetkel teadmata, kuna me pole arsti juurde see kuu veel jòudnud. Aga riided on igal juhul kòik kuue kuuste omad...

Jutustamine on làinud veelgi asjalikumaks. Nyyd rààgid pikalt ja pòhjalikult ka omaette, nàiteks hommikul kell 5 on yks vàga jutukas moment.

Mànguasjade vastu sa endiselt huvi yles ei nàita. Aga nàiteks veepudel, kus on kirju silt peal, on vàgagi pònev. Samuti kòidab alati su tàhelepanu autotooli sisekyljele òmmeldud kribukirjas kasutusjuhend.

Lisaks oled sa nyydseks aru saanud, et need kyljepeal vehklevad pulgad on sinu kyljes kinni ja isegi alluvad su tahtele...vahest. Paned kàed omal nina ees kokku ja uurid neid nii keskendunult, et silmad kisuvad kòòrdi. Siis lased nad hooga lahti, ise jahmunud, et mis nyyd siis toimus....